Las jääda nii kuis oli, las jääda nii kuis on

Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse tegemise tähe all on elatud ligemale kaks aastat. Räägitud on sellest justkui palju, auru on kulunud rohkesti, aga tundub, et veskid jahvatasid tühja. Nüüd tõstis haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas käed üles ja andis alla, sest seaduse jõustumiseks vajalik poliitiline kokkulepe jäi saavutamata. Ei oskagi arvata, kas peaks selle üle rõõmustama või kurvastama. Mitmed maakonnalehed on küll kergendatult ohanud, et pilved maagümnaasiumide kohal hõrenevad pisut. Aga on see ikka nii?

Numbrid paraku kergendustundeks põhjust ei anna. Läänemaa lapsed loeti kokku ja 2013. aasta 1. septembriks pole 10. klassi  rohkem astumas kui 135 õpilast. Aga gümnaasiume on seitse. Hea küll, Noarootsi kui riigigümnaasiumi, kuhu tullakse õppima kõigist maakondadest, ja täiskasvanute gümnaasiumi võib sellest nimekirjast vast maha arvata, aga ikka jääb järele viis kooli - kaks  gümnaasiumi Haapsalus, üks Taeblas, üks Kullamaal ja üks Lihulas. 135 õpilast on õigupoolest just paras ühe gümnaasiumi jaoks, aga kuna Lääne maakond on teid mööda põhjast lõunasse üle saja kilomeetri ja idast läände umbes 80 kilomeetrit pikk, rahvastikutihedus aga (8 in/km²), mis väidetavalt on veel hõredam kui Sahara kõrbes, siis arvab maavanem Neeme Suur, et geograafiliselt oleks parim, kui üks gümnaasium jääks Põhja-Läänemaale, maakonnakeskusesse Haapsallu ja teine Lõuna-Läänemaale Lihulasse.

Ainult üle vallavanema laiba

Lihula gümnaasium on uhke oma ajaloole ja traditsioonidele: esimesed teated koolihariduse andmise kohta Lihulas pärinevad 1587. aastast,  koolikohustus hakkas kehtima 1786. aastal, gümnaasium peab oma asutamisaastaks 1938-ndat, mil Lihula reaalkool võttis vastu oma esimesed õpilased. Lihula gümnaasium on Haapsalu gümnaasiumi kõrval teine enne sõda asutatud keskharidust andev õppeasutus Läänemaal. Lihula reaalkool oli eraõppeasutus, mis sündis kohaliku kogukonna survel. 1940. aastal nimetati see ümber gümnaasiumiks.On Lihula gümnaasiumilgi olnud oma tõusud ja mõõnad, aga praegu läheb koolil hästi. 10. klassis on 30 õpilast, kusjuures tahtjaid oli rohkemgi, aga vastu võeti ainult need, kes lävendi ületasid. Gümnaasiumil on kaks õppesuunda – loodus ja majandus. Eriti heal järjel on keskkonnaõpe, mis toimub käsikäes Matsalu rahvuspargiga. Sellelt suunalt minnakse lähevad Lihula lõpetanud järjekindlalt edasi õppima Tartu ülikooli, kus esimesed vilistlased on jõudnud doktorantuuri. Õpetaja Marje Loide hindab Lihula vilistlaskolooniat Tartus umbkaudu kahele tosinale.  Sellel suunal kavatsetakse edasi arendada ka rahvusvahelisi kontakte, eelkõige nende üheksa Läänemere-äärse riigi koolidega, kellega on juba 18 aastat koostööd tehtud. Lihula on suutnud endast jätta kadestamisväärse mulje, nii et eeldused loodushuviliste vahetusõpilaste vastuvõtuks on olemas. „See, et Lihulast kaob  gümnaasium, pole lihtsalt võimalik. Gümnaasium on siin olnud nii kaua, kuni Lihula vanimad elanikud mäletavad,“ kinnitab Lihula vallavolikogu esimees Tiina Lobja.

Lihula gümnaasiumi pealtnäha suurim konkurent on Lihulast 30 km kaugusel asuv Kullamaa keskkool. Ka Kullamaa on austustvääriva ajalooga paik, kus hariduselu alguseks loetakse aastat 1698. Teadagi leiti vanimad säilinud eestikeelsed terviktekstid 16. sajandi algusest pärineva Kullamaa vakuraamatu vahelt – seda ei peaks võib-olla nimetamagi, kui Kullamaa vallavanem Jüri Ott ei tooks seda fakti kohaliku keskkooli säilitamise põhjenduseks. Keskkool asutati Kullamaale ligi nelikümmend aastat Lihulast hiljem – aastal 1976, mis loomulikult ei tähenda seda, et see peaks sealt varem ka taanduma. „Ainult üle minu laiba,“ ütleb Kullamaa vallavanem Jüri Ott Kullamaa keskkooli sulgemisest kõneldes. Kullamaal kaalutakse võimalust tuua õpilasi integreerimise eesmärgil juurde näiteks Narvast, kuigi minister Lukas hoiatab, et esiteks ei looda Narva õpilaste peale ainult Kullamaa, vaid ka paljud teised omavalitsused. Teiseks ei tule Narvast ära head õpilased, vaid ikkagi need, kes senises koolis ei ole eriti teretulnud. Ja kolmandaks, kas Kullamaa kohalik maksumaksja ikka on nõus päästma oma keskkooli venekeelsete probleemsete noorte abil.

Käsitsi kokku

Selle koha peal tuleb mulle meelde intervjuu haigekassa praeguse direktori, sotsiaalministeeriumi endise kantsleri Hannes Daniloviga (vt. ÕpL 17.04.09), kes rääkis, kuidas eelmise aastatuhande viimasel kümnendil reformiti Eesti tervishoiukorraldust. Reformikomisjoni põhiküsimusi oli, kelle haldusalasse tervishoid jääb. See oli palju nurinaid tekitanud otsus, aga tervishoid toodi omavalitsuste haldusest välja, mis tähendab, et suhteliselt lühikese ajaga jäi Eesti 112 haiglast alles 19 aktiivravi- ja 20 hooldushaiglat. Ja mõni arvab, et neid on ikka veel liiga palju. Sama on ära tehtud kutsehariduses – kutsekoole on vähem ja nende materiaal-tehniline baas on tundmatuseni paranenud. Hariduses jäi see otsus tegemata, koolid jäid omavalitsuste pädevusse ja mis olukorras oleme nüüd? Isegi kui laseksime koolivõrgu korrastamiseks kooli- või vallajuhid käsitsi kokku, kusjuures muid võimalusi ei tundugi olevat – et kes alla jääb, selle kool läheb kinni – ei oleks meil sellest abi. Sest isegi kui Kullamaa paneks oma keskkooliosa vabatahtlikult kinni, ei tähenda see automaatselt seda, et kõik potentsiaalsed Kullamaale minejad läheksid Lihulasse. Või vastupidi. Lõppkokkuvõttes otsustab ikka kooli maine ja isegi suurepärane maine ei aita enam olukorras, kus lapsi ei ole.

Enamik kooliinimesi on selle poolt, et ärme sekku, laseme koolidel rahumeeli vaikselt välja surra. Sest kuidas ka ei vaata, koolide elushoidmine hambad ristis läheb omavalitsusele (loe: meile kõigile) kalliks maksma. See nõuab suuri investeeringuid, heade õpetajate sisseostmist, koolile pealemaksmist, mida paratamatult tingib õpilaste liig väike arv. Kas poleks lihtsam oma piirkonna rahvaga läbi rääkida, plussid ja miinused ausalt välja tuua? Üks gümnaasium mitme valla peale annaks võimaluse panustada hoopis rohkem õppesuundade arendamisse; miks mitte külalisõppejõududesse, õppeekskursioonidesse, õpetajate täiendõppesse? Meil tegutses mõnda aega ühiskondliku leppe sihtasutus – kõrgepalgalised töötajad uhkesti mööbleeritud kontoris kallil rendipinnal ja kihutasid maakonnast maakonda, üritades kokku leppida kõigis maailma asjades. Ausalt öeldes puudub nendest koosolekutest tänini isegi tagasiside, rääkimata mingitest lepetest. Ja me ei peagi kokku leppima absoluutselt kõiges, kuigi hariduskorraldus on neid asju, mis vajaks laiapõhjalist kokkulepet. Ja Eesti inimesed ei ole rumalad. Kullamaa vallal on selle koha pealt näide omast käest võtta. Kuigi vallavalitsus oleks Liivi algkooli kaitsnud viimse hingetõmbeni, olid lapsevanemad need, kes said aru, et kuueklassilise kooli ülapidamine seitsme õpilase jaoks on mõttetu üritus juba ainuüksi laste sotsialiseerimise seisukohalt ja eelistasid oma järeltuleva põlve kohe Kullamaa kooli panna ja Liivi korralikult remonditud koolimaja külaseltsi käsutusse anda.

Reformitõrjeerakond

Olukorra keerukust tunnetades korraldas Lihula gümnaasium piirkondliku  hariduskonverentsi, et positsioneerida ennast ja oma võimalusi Lõuna-Läänemaa haridusmaastikul ning tutvustada seda teistelegi. Sõna said maavanem Neeme Suur, Lihula vallavanem Riho Erismaa, TLÜ Haapsalu kolledži direktor Eve Eisenschmidt  ja kooli direktor Peep Susi, kes jagas oma ettekannet loodussuuna õpetaja Marje Loide ja majandussuuna õpilase Kai Männiga. Minister Tõnis Lukas vastas konverentsist osavõtjate küsimustele lahkesti üle tunni aja. „Kas poleks olnud mõistlik teha koolireformi koos haldusreformiga?“ küsiti saalist. „Kas oleksime pidanud ootama, kuni pea- ja regionaalminister on ühest parteist?“ vastas minister küsimusele küsimusega ja jätkas: „Minu meelest oli meil haridusreformi järele juba hädavajadus, ja osa sellest, gümnaasiumi ja põhikooli õppekavade lahutamine saigi ju teoks.“ „Miks gümnaasiume ei riigistata? Kuni need on omavalitsuste haldusalas, ei tule puhastest gümnaasiumidest midagi välja, rääkimata gümnaasiumivõrgu korrastamisest?“ küsiti saalist. „Sest Reformierakond on gümnaasiumide riigistamise vastu. Nende seisukohalt vähendaks see omavalitsuste pädevust,“ vastas minister. „Kas Reformierakond tuleks ümber nimetada Reformitõrjeerakonnaks?“ küsiti saalist. Sellele kui asjasse mittepuutuvale küsimusele jättis minister vastuse võlgu. Muide, minister Lukase põhjendus puhaste gümnaasiumide loomiseks on iseenesest ju mõistlik. On isegi pisut arusaamatu, miks see inimeste teadvusse jõudnud pole. Kas pole minister piisavalt selgitanud? Tendents on ju tõepoolest selline, et vanemad kipuvad oma lapsi kohalikust põhikoolist mööda minnes kohe täisgümnaasiumi esimesse klassi panema ja see mõjub maapõhikoolidele hukutavalt. Lihulas nähti seda juba 15 aastat tagasi. Selle tunnistuseks on kokkulepe, mille 1994. aastal sõlmisid tollased Lihula linnapea ja Lihula, Martna, Koonga ja Hanila vallavanem. Lepingu eesmärk oli kõigi omavalitsuste põhikooliõpilaste võrdsesse olukorda seadmine ja selleks kavatseti Lihula gümnaasium lahutada eraldi põhikooliks ja gümnaasiumiks. Siis veel oli mõlema jaoks olemas ka oma maja. Aga siis lahkus asja eestvedaja, tollane gümnaasiumidirektor Armas Merevoo Lihulast, vallajuhtkond vahetus valimiste tagajärjel ja gümnaasiumi ümberkorraldusplaan vajus unustusse. Ja nüüd on, nagu on.