Eesti demograafilised olud on keerulised, sündimus on olnud madal, õpilaste arv on vähenenud katastroofiliselt – Läänemaal on see viimase 10 aasta jooksul olnud 35%, järgmise 6 aasta jooksul võib see vähenemine olla veel kuni 20%. Kurb tõsiasi on, et juba kolme aasta pärast, õppeaastal 2013/14 on 10. klassi minemas ainult 135 õpilast. Kas on võimalik, et nendes tingimustes võiksid ellu jääda kõik Läänemaa  kuus gümnaasiumi – kaks Haapsalus, üks Taeblas, Noarootsis, Kullamaal ja Lihulas? Tänase seisuga ainus kindel ellujääja on Noarootsi kui riigigümnaasium, kõik teised on seatud halastamatu konkurentsivõitluse olukorda.

Lihula gümnaasium on Läänemaal Haapsalu gümnaasiumi järel vanuselt teine ja Lõuna-Läänemaal esimene, asutatud 1938. aastal erareaalkoolina nö kodanikualgatuse korras. Kool on elanud üle tõuse ja mõõnu, raskemaid ja kergemaid aegu, nagu kõik siin maailmas, aga olles valmis vastama 21. sajandi teise kümnendi nõudmistele.

Piirkonnakonverentsil otsitaksegi vastust küsimustele, milline on Lihula gümnaasiumi positsioon selles konkurentsivõitluses nii Läänemaalt kui ka kogu Eestist vaadatuna? Mida on Lihulal pakkuda õpilastele sellist, mida teistel ei ole? Kui palju on gümnaasiumi ellujäämisesse nõus  panustama vald? Neile küsimustele püüavad vastust leida haridusminister Tõnis Lukas, ministri nõunik Toomas Liivamägi, maavanem Neeme Suur, TLÜ Haapsalu kolledži direktor Eve Eisenschmidt, Lihula vallavanem Riho Erismaa ning gümnaasiumi direktor Peep Susi.  

Koostaja: Ene Pajula