Maadeavastused

Fabian Gottlieb

von Bellingshausen

Joonis 2. Pilguse mõis

Pilguse mõis on nime saanud

Bellingshausenite perekonnalt

Ülle Vänto materjalidest

Esimene ümbermaailmareis saigi edukalt teoks aastail 1803. – 1806.

A. Krusensterni juhtimisel,

kes hindas kõrgelt ekspeditsionil kartograafina töötanud F. Bellingshauseni saavutusi.

Mitmed geograafilised objektid said esmakordselt nime, näiteks Krusensterni avastatud neem

Sahhalini saare lõunaosas hakkas kandma Bellingshauseni nime. “Nadezdal” ülendati

F. Bellingshausen leitnandiks ja pärast ekspeditsioonilt naasmist kaptenleitnandiks.

Pärast lühiajalist teenistust Riias määrati Bellingshausen 1811. aastal Musta mere laevastikku,

kus ta osales lahingutegevuses Kaukaasia rannikul, tegeles hüdrograafiaga ning täpsustas merekaarte.

24. aprillil 1819. aastal kutsuti meresõitja Peterburi, kus teda ootas üleviimine laeva “Vostok”

komandöriks ning ühtlasi Vene laevastiku esimese Antarktika – ekspeditsiooni ülemaks määramine.

Lõuna – Jääookeani ekspeditsiooni projekti koostas A. Krusenstern koos viitseadmiral G. Sarõtseviga.

A. Krusenstern loobus retke juhtimisest tõsise silmahaiguse tõttu ning soovitas sellele kohale

F. Bellingshausenit. Krusenstern aitas Bellingshausenit ka ekspeditsiooni praktilisel ettevalmistamisel.

Ekspeditsiooni väljasõit pidi toimuma1819 a. juuli algul, F. Bellingshausenile jäi ettevalmistuseks

üpris vähe aega. Tõsi küll, Lõunamere-ekspeditsiooni teise laeva “Mirnõi” komandör leitnant

Mihhail Petrovits Lazarev määrati ametisse juba märtsis, kusjuures ta sai ka laevade kordaseadmise ülesande.

Lõunamere – ekspeditsioon väljus Kroonlinnast 4. juulil 1819. aastal, tänu F. Bellingshauseni

ja teiste meresõiduentusiastide energilistele pingutustele. Retke raskendavaks asjaoluks ähvardas

kujuneda see, et “Mirnõi” oli tunduvalt aeglasema käiguga kui “Vostok” ja ekspeditsiooni-

liikmete hulgast jäid välja ka kogenud loodusteadlased, mis Bellingshausenit sügavalt kurvastas.

Seega kaotas ta lootuse teha loodusteaduslikke avastusi. Kuigi ekspeditsioonist ei võtnud osa

naturalistid, olid seda tugevamini esindatud astronoomia, geograafia, hüdroloogia, okeanograafia ja navigatsioon.

Oma esimese peatuse tegid “Vostok” ja “Mirnõi” Kopenhaagenis 15. juulil 1819. aastal.

Pikemalt peatuti Inglismaal Londonis, kuni 25. augustini, seal hangiti moodsaid navigatsioonivahendeid

ning täiendati muud varustust. Teadlaste kõrge kvalifikatsioon, moodsaimad instrumendid ja

uusimad tolleaegsed kaardid võimaldasid Vene ekspeditsioonil teha küllaltki palju täiendusi maailma-

kaardile ning lisada mõndagi uut geograafiasse.

Avastused algasid 15. detsembril 1819. aastal Lõuna Georgia ranniku kaardistamisega ning

Annekovi saare avastamisega 22. detsembril avastati Marquis de Traversay saarestik.

Lõuna-poolkera talvel suunduti avastusretkega Okeaaniasse, kus kaardistati 19 varem tundmatut

saart ning tehti mitmesuguseid geograafilisi uurimisi. 28. jaan. 1820 avastati Antarktis.

1820. aasta detsembris ja 1821. aasta jaanuaris – veebruaris purjetati jälle Antarktise vetes.

Ekspeditsioon kestis 751 päeva, millest merel purjetati 527. Läbiti üle 50 000 miili. Ühtekokku

avastati ja kaardistati 29 saart, arvukalt meresõidule ohtlikke madalikke ja karisid (joonis 3).

Oluliselt parandati ja täpsustati varem tuntud objektide geograafilisi koordinaate.

Pärast ekspeditsiooni vormistas F. Bellingshausen selle tulemused trükis avaldamiseks, ent tsaarivalitsus

ei lubanud seda kui “riiklikku saladust” publitseerida. Alles 1831. aastal ilmus kaheköiteline teos

tema ekspeditsiooni avastustest, kuid kulus veel üle kümne aasta, enne kui need teated maailmas levima hakkasid.

1825. aastal sõitis F. Bellingshausen jälle merd. Järgmisel aastal ülendati ta kontraadmiraliks. Ta töötas

laevagrupi komandörina Vahemerel ja 1828. aastal võitles türklastega Mustal merel Varna rannavetes.

Kaks aastat hiljem oli ta juba viitseadmiral ja juhatas Tallinna Balti laevastiku teist eskaadrit. Siin

kirjutas ta ka oma teise raamatu sõjaasjandusliku uurimuse laevakahuritega sihtimisest merel.

F. Bellingshausen abiellus 1826. aastal. Tema seitsmest lapsest kasvas üles poeg Peter ja

neli tütart. 1839. aastal kolis perekond Kroonlinna, sest perekonnapea määrati selle sõjasadama ülemaks.

1843. aastal ülendati meresõitja admiraliks. Kaks aastat hiljem võttis ta osa Vene Geograafia Seltsi

asutamisest. Veel kõrges easki olid geograafia ja meresõit Bellingshausenile südamelähedased. Ta

luges tähelepanelikult kõiki uusi geograafiaalaseid kirjutisi ja kandis oma kaartidele väiksemadki

maadeavastused. Balti laevastiku ülemjuhatajana käis ta suviti igal aastal merel ka vanurina ega

lahkunud surmani tegevteenistusest. F. Bellingshausen suri 25. I 1852. aastal – vkj Kroonlinnas.

1870. aastal püstitati talle seal mälestussammas. 1986. aastal avati meresõitja sünnikohas Lahetagusel mälestusmärk.

· Sünd. 20. IX 1778 a. Saaremaal Lahetaguse mõisas

· Surnud – 25. I 1852 a. Kroonlinnas

· Vene meresõitja, admiral (1843)

· Astus 1789 Kroonlinna Mereväe Kadetikorpusse

· Teenis 1797 – 1803 mitšmanina Tallinnas

· Võttis 1803 – 06 kartograafina osa A. J. von Krusensterni juhitud ümbermaailmareisist

· Juhatas 1819 – 21 laevade “Mirnõi” (komandör M. Lazarev) ja

“Vostok” ümbermaailmareisi. Jõuti Antarktise lähedusse

· 28 jaan. 1820 avastati Antarktis

· 1830 – 39 teenis Bellingshausen viitseadmiralina Tallinnas

· Kroonlinnas sõjakuberner ja sadamakomandant

· Oli Vene Geograafiaseltsi asutajaliikmeid

· Bellingshauseni nime kannavad:

- Antarktise rannikul – Bellingshauseni meri

- Neem Lõuna – Sahhalinil

- Saar Vaikses Ookeanis Tuamotu saarestikus

tagasi